Muutused, muudatuste tegemine elus ei sünni edu ja õitsengu perioodidel, vaid sellele tõukab valu. Selles muutuse võlu seisnebki. Võlu selles, et see tekitab ühtviisi võbelust kui me tundmatusse liigume ja toosama tundmatu võib meis esile kutsuda paraja koguse hirme. Meie kõige pimedamad sopid tulevad just välja teadmatuse ja ebakindluse aegadel, saame teada, milline näeb välja meie halvim mina.
Kui viimane piir on kätte jõudnud, siis me ei esita enam küsimust stiilis a`la kuidas ellu muutusi sisse viia, millest alustada tuleks ning millised on laias laastus punktide kaupa need sammud mida astuda tuleks. Siis me lihtsalt astume selle sammu, mis üldjuhul tähendab seda, et lendama tuleb õppida lendamise käigus.
Reisikirjelduste lappamine on midagi muud kui teeleasumine. Ühtegi kogemust ei saa edasi anda, saab anda vaid kirjelduse, mismoodi see kõik selle kirjeldaja jaoks välja nägi ehk kui tsiteerida üht tarka meest, siis leiab järgmisest lausest väga palju:
“See, kes soovib vastuseid, asugu teele, sööstku kuristikku, loobugu tagatistest ja elu kõrvalt vaatlevast hoiakust. Teisi variante ei ole. Pole tagatist isegi selle kohta, et teekond õnnelikult kulgeb.”
Meil kõigil on sarnased hirmud aga kunagi ei ole ühtset tegutsemisretsepti. Meil kõigil on sarnased vajadused aga kunagi ei eksisteeri ühtset viisi kuidas neid rahuldada. Meil kõigil on erinev isiklik ajalugu, kogemustepagas ja unistused. Seega saab tee millenigi olla vaid ainulaadne, mitte midagi, mida on võimalik kopeerida, üle võtta.
